Mõistsin, et olen elanud niisama elu, lõbutsenud ja ringi käinud, et leida enda kõrvale kedagi toredat, siirast... nagu on Madis. Nüüd olen ta leidnud, aga ta ei kuulu mulle ja ei hakka ka kuuluma.
Kuid nüüd ei viitsi ma ka enam tõmmelda ja kedagi otsida. Keskendun koolile ja tööle. Inimestest olen üldse eemale tõmmanud, rahu ja vaikus kulub mulle ära. Kuidagi peab üle saama. Kuid naljakas, alles nüüd ma sain aru, mis on tõsiselt armumine.
Aga nüüd head ööd, aeg magama minekuks, väljas õhtuti enam ei käi ja tuleb üksi teki alla pugeda, mis sellest ikka. Vähemalt tean, et keegi on mul hinges, olgugi, et ma talle ainult sõber.