Mõistsin, et olen elanud niisama elu, lõbutsenud ja ringi käinud, et leida enda kõrvale kedagi toredat, siirast... nagu on Madis. Nüüd olen ta leidnud, aga ta ei kuulu mulle ja ei hakka ka kuuluma.
Kuid nüüd ei viitsi ma ka enam tõmmelda ja kedagi otsida. Keskendun koolile ja tööle. Inimestest olen üldse eemale tõmmanud, rahu ja vaikus kulub mulle ära. Kuidagi peab üle saama. Kuid naljakas, alles nüüd ma sain aru, mis on tõsiselt armumine.
Aga nüüd head ööd, aeg magama minekuks, väljas õhtuti enam ei käi ja tuleb üksi teki alla pugeda, mis sellest ikka. Vähemalt tean, et keegi on mul hinges, olgugi, et ma talle ainult sõber.

Tahan kellelegi oma südant puistata? Aga kellele? Blogi tundub täna olevat õige valik!

Ilma sinuta on halb. Üksindus. Kurbus. Nukrus. Kurb meel. Kurvastus. Meelenukrus. Nukrustunne. Raskused.
Keegi saab liiga armsaks. Süda kisub tema poole. Hoolin temast väga. Sümpaatia?
Kiindumus. Õrnad tunded. Armastustunne. Kiindumustunne. Pime armastus?
Viimane sõna jääb... Sulle?
Oled sa kunagi mõelnud või tundnud, kui mind enam ei oleks? Prageu tundub, et kõik on ülihalvasti. Kuid siiski on teadmatus, kuigi ütlesid välja, et pole tundeid.

Foobia. Totaalne kartus postitamise suhtes. Ei oska sõnu ritta seada, et sealt tuleks mõni sisukas lause kokku. Tegelikult mõttetut pläma on kergem rääkida/kirjutada kui sisurikast joru. See on sama hea, et loll olla on kergem kui tark. Põhjendus on väga hõlpsasti seletav. Loll ei pea taluma teadmist, et ta on tark.

Keeruline. Ma ei suuda oma mõtteid sõnadesse panna. Sõnu ei saa võrdsustada mõtete ning tunnetega. Nad ei ole kaalukausil võrdsed. Omaette number oleks siia kirjutada sellest, mida ma tunnen. Imeline tunne on teda tunda. Nuta või naera. Tee hing mis tahad. Süda langeb küll saapasäärde, aga ma pean tunnistama: Kõik!

Teist korda elus tõsiselt armunud olnud tunne ei ole üldse meeldiv. Esimesest silmapilgust armumisi on olnud ka nüüdseks ainult kaks. Haiget saada on päris tore? Isegi kui sulle ei anta võimalust. Aga hästi, kui sain teada, et inimesel on kamakaks minust, siis mõtesin, et lähen kluppi mehi lantima. Hullumeelne mõte oli. Istusin klubis, tunni aja jooksul tuli 8-10 meest muga juttu ajama. Mõni neist oli kaine ja põhimõtteliselt ka minu maitse, kuid ma ei võtnud vedu. Sain aru, et pean kas: 1) võitlema Madise eest 2) unustama ta täielikult 3) proovida olla taga sõber. Lähen kergema vastupanu teed. Unustan. Kuid, kuidas on see võimalik, kui suled silmad ja ta naeratus tuleb silme ette või paned Poweri tööle ja sealt tulevad lood, mis meenutab temaga tutvumist. Läheb raskeks, aga tuleb hakkama saada. Ma pole mingi ideaalne, et kellelegi üldse sobida. Ja muidu, kui ma vaatasin oma viimast sissekannet, mis ligi aasta vana, siis seal oligi kirjas, milline peaks olema nn uus tüüp olema. Ja kõik need sõnad ongi Madise kohta, ma leidsin lõpuks selle Härra Õige, keda ma ei saa. Aga ma saan ju alati kõigega hakkama. Niiet, küll aeg parandab haavad. Margusest pole siiani üle saanud, neli aastat juba. Aga me oleme liiga head ja lähedased sõbrad, et mulle sobib see palju paremini. Mitu aastat läheb küll Füüsikust üle saamiseks? Aga nüüd lähen ma magama, loodan, et see öö ma teda unes ei näe.

Aga miskit, mis mu meelt on parandanud 2003 ja 2007 aastatel Mallorcal - Tú y yo a la fiesta! Hispaania keel on mul vaikselt ununemas, seega, vabandust, kui fiestal mõni katus kadunud on. Sel aastal polegi seda keelt enam õppinud, keskendun ainult prantsuse keelele hetkel. Vamos a la playa :)